esmaspäev, 18. juuli 2016

tee ise: vanast sahtlist raamatute või taimede hoidja

Pole mingi uudis, et enne asjadest lõplikult loobumist kaalun ma sada korda, et ehk saaks sellest miskit uut meisterdada. Lisaks aga oma kraami alles hoidmisele potentsiaalsete tuleviku ideede pähe on mul ka suur armastus muu hea kraami kokku korjamise osas teiseringipoodidest ja...no kas või prügimäelt. Nii olen ma Moostes asuvast Taaskasutuskojast tassinud koju ühe lõputult sügavate sahtlitega kummuti, vana metallkorvi ja ühe öökapi. Viimasega läks küll veidi õnnetult, sest minu tegevusetuse tõttu jäi see erinevate inimeste kätte paariks aastaks hoiule. See aga tähendas, et kui me üks kord kokku saime, oli ta üpris lagunemisohtlik. Muidugi sain ma pere meesliikmetelt seepeale peapesu, et jälle suure visiooniga igasugust rämpsu kokku korjan. Aga õigustusi mul jagub!


Ja tõepoolest, sest vähemalt sahtlist sai juba asja. Kuigi ka see teekond oli käänuline, sest vahepeal jõudis üks lihvija otsad anda, meisterdus rändas vähemalt kolme koha vahet ning hoolimata kõigest olid vanaisa ja Ats sunnitud mind oma kuldsete kätega aitama. Valmis ta aga sai ja mitme otstarbega on ka, nii et aitab vadistamisest!


Vaja läheb: vana sahtlit, prussi (nelja jala lõikamiseks, minul oli suuruses 50 x 50 mm), nurgikut või joonlauda, pliiatsit, saagi, kaheksat puidukruvi, trelli, värvi, pintslit, mööblivilti ja vajadusel kuumapuhurit, pahtlilabidat, lihvijat, tahvlinätsu


Kui kasutad vana värvitud sahtlit, mille väljanägemine pole enam sobivalt esinduslik, siis võta kuumapuhuri ja pahtlilabida abil sellelt vana kate maha. Edasi lihvi sahtli pind siledaks. Lõika prussist välja soovitud pikkusega neli juppi ning lihvi ka need üle. NIPP 1: Enamike sahtlite põhjaks on tavaliselt kasutatud vineeri või saepuruplaati. Nende külge on aga väga raske kinnitada jalgu, mistõttu soovitan lõigata jalgadest välja nö hambad. Selle tarvis mõõda ära sahtli kõrgus ning tõmba sama kaugele iga jala otsast kriips. Tee sama jala kolmele kõrvutisele küljele.


Edasi vea joonistatud külgedest äärmistel keskelt kriipsud ka jala tipu suunas nii, et need jookseksid pealmises otsas kokku. Nüüd sae tehtud joonte põhjal välja hambad.


Värvi soovi korral üle nii sahtel kui jalad. NIPP 2: Kui tahad, et värvi alt kumaks läbi puidu süü, siis ei pea kasutama alati peitsi või puidukaitsevahendit - sama tulemuse saavutamiseks võid võtta näiteks vesialuselise värvi ning seda veega lahjendada. Edasi tee trelliga iga jala välja lõigatud osasse kaks eelauku (pinnale, mitte läbi), et hiljem oleks lihtsam kruvisid sügavamale puurida. Aseta seejärel jalad sahtli külge nii, et sahtel  mahuks välja saetud osasse ning toetuks kohale, kust hakkab terve läbimõõduga jalg.


Kui puurimine rikkus värvitud pinda, kanna väikese pintsliga peale parandusvärv. Võid kasutada sama, mida enne, aga sobivad ka akrüülid ja markerid, sest nende abil saab samasse tooni maalida ka kruvid. NIPP 3: Vanade sahtlite puhul juhtub, et puidu sees on täkked ja avad, mida ei saa lihvimisega parandada. Selle asemel, et pinda pahteldada, võib aukudesse panna sobivat värvi tahvlinätsu. Nii ei kraabi praod silma ning soovi korral saab neid ka kergesti uuesti eemaldada. Viimaks pane jalgade alla mööblivilti ning hakka aga nuputama, kus hoidja kasutust leiab.


Meil maandus see Mirdi toas, et oleks hea enne magamaminekut lektüüri valida. Aga tõepoolest, variante, kus säärast mööblieset hoida ja mille jaoks kasutada, on palju: öökapi asemel, toalillede või maitsetaimede hoidjana, väikese diivanilauana, lasteraamatute jaoks, esikus asjade asetamiseks...



Pin It!

pühapäev, 10. juuli 2016

tee ise: saapast kott

Kui ma mainisin eile telefonis oma emmele, et lõpetasin just saapast koti õmblemise, hakkas ta naerma ning ütles, et ei olekski minust muud oodanud. Ma tean, et see võib esmapilgul tunduda kentsakas, et hoian alles isegi vanad katkised saapad, mida kanda ei saa, sest...no ehk läheb kunagi vaja. Reeglina lähebki, mis siis, et võib-olla alles paari aasta pärast. 



Igatahes oli ainsate talvesaabaste kasti mahutamine ainuõige otsus. Muidugi ma algul lootsin, et ehk nende kannad ei ole ikka nii katki, aga siis meenus mulle kellegi öeldud lause, et inimeste väljanägemist ning enda eest hoolitsemist tasub hinnata jalatsitest, ja mul hakkas kergelt öeldes piinlik. Ma olen tõsimeeli see inimene, kes soetab häbiväärselt vähe jalanõusid ning need siis räbalaks kannab. Korralikud täiskasvanud vist nii ei tee? Niisiis tundus saabastele (või vähemalt ühele) uue vormi andmine ainus pääsetee, kuidas sundida ennast kaunemaid jalavarje hankima. Ja seni kuni tuleb käia paljajalu, on mul vähemasti Mirdiga õues mängimas käimiseks kott kaasa võtta!


Vaja läheb: vana saabast, kääre, nõela, niiti, õmblusmasinat, kotisanga (või vööd ja kinniteid)


Veendu, et saapalukk on kinnises asendis ning lõika saapasäärest sobiva suurusega tükk. Kui selle küljes on mõni vahekiil, siis haruta see lahti ning lõika samast kohast tükk pooleks. Kui vahekiilu pole, murra väljalõigatud tükk pooleks luku kohast ning lõika teisest murdepunktist pooleks. Ole ettevaatlik, et lukk ei hakkaks lõigatud servast lahti jooksma. Edasiseks on kaks valikut - jätta voodriks saapasiseküljel asuv või teha ise uus. Mina otsustasin viimase kasuks. Selleks haruta kogu vooder naha küljest lahti (aga mitte luku küljest).


Lõika vooder küljest ära, jättes u 1,5 cm laiused ribad luku külgedele. Murra nahk nii suureks tükiks kui peaks tulema kott ning mõõda ja lõika välja selle järgi sama suur tükk (+ ärakeeramisvaru kummastki servast u 1 cm) voodrikangast. Mina kasutasin voodriks vana linikut, mille pikkus oli sobiv täpselt servast serva. Sellisel juhul ei pea voodri servi hiljem keerama ning varu lõikamisel arvestama.


Traagelda vooder luku äärde jäetud saapavoodri juppide külge nii, et pahemad pooled vastamisi ja õmble need masinaga kinni.


Lõika saapast veel kaks väikest nahajuppi. Murra kumbi pooleks ning õmble omavahel kinni ning seejärel koti tagumisele küljele suunaga aas ülespoole. Siinkohal on hea tunda oma õmblusmasinat. Mina oleksin ideaalis õmmelnud jupid kahekordsena kotikanga külge, kuid minu masin ei soostu õmblema rohkemat kui kahekordne nahk. Edasi õmble omavahel kokku voodrikanga servad.


Paota veidi lukku ning urgitse vooder sealt osaliselt välja - nii ei jää see edasistel õmblemistel ette. Õmble paremad pooled vastamisi kott kokku sealt, kus asus enne saapal vahekiil või eelnevalt pooleks lõigatud osa. Seejärel õmble kokku ka see külg, mille poolt sa nahatüki saapa küljest ära lõikasid. Õmble ka üle luku lahtise otsa.


Nüüd keera kott õigetpidi. Et lõpptulemus jääks kenam, siis soovitan õmmelda lahtine külg kokku käsitsi. Ilmselt on naha servas augud, kuhu enne kinnitus saapavooder ning mida on hea kasutada pisteteks - nõel jookseb kergemini läbi. Viimaks kinnita aasade külge mõne koti rihm või tee püksivööst see endale ise. Selleks pane vöö suletud asendisse, lõika pandla vastast pooleks ning õmble kummassegi otsa aasad, mille külge panna kinnitused.

 

Muidugi võiks samasuguse koti teha millestki muust, aga see poleks üldsegi nii lõbus. Ja olgem ausad, luku õmblemine naha külge on samuti üks kontimurdev töö mõne masina jaoks. Vanade kasutuskõlbmatute saabaste puhul kipuvad aga sääreosad olema veel piisavalt esindusliku välimusega, mistõttu oleks materjali minema viskamine lihtsalt väärt kraami raiskamine. Kotiks tehes saab aga lihtsa vaevaga endale koha, kuhu korraks väljas käies või rattaga poodi sõites torgata telefon, võtmed ja raha.

Mida mõnusat te vanadest saabastest teinud olete? Mul siin üks veel seisab otstarbeta...

Pin It!

kolmapäev, 6. juuli 2016

kokkusattumused.

Suurest rammestusest hoolimata tunnen end üle pika aja täis tahet miskit meisterdada. Andsin eile üle mõned pikalt ja hoolikalt mõeldud-tehtud tellimused, mis on hoidnud mind nii mõnelgi ööl kahe kuu jooksul üleval. Ja kuigi ma oma peas vahel kirun, et miks ma jälle midagi suurt olen vastu võtnud ja kuidas ma selle ikka valmis jõuan (sest õhtused kodusolemised tahaks ikka ju vaid perega veeta ning hobide jaoks jäävad reeglina öötunnid), on need üleandmised reeglina nii südant soojendavad ning ainuüksi vastuvõtja rõõmu pärast tahaks kohe miskit uut alustada.


Ju mulle peab ikka meeldima endale närvikõdi põhjustada ning oma kannatusega mängida, et neid esialgu hirmuäratavalt suuri väljakutseid vastu võtan. Ja tegelikult olen ma äärmiselt õnnelik ning tänulik, et  mu teele sellised ettepanekud satuvad. Ilmselt kui ma ei kirjutaks ega jäädvustaks ning siia-sinna üles ei riputaks, siis oleks need enamuses olemata. Aga need kokkusattumused, et mille peale teistel idee tekib ning mina sinna pilti sobitun, annavad mulle endale nii palju juurde. Mitte ainult inimvõimete piiride tõestamises magamatuse osas, vaid just mu väljaspool mugavustsooni mõtlemisele ning teiste nägemuse tajumise püüdlustele.


Öeldakse, et head nähtused tavatsevad ikka tulla kolmekaupa. Nii on viimasel ajal minugi tehtud asju rännanud ühele festivalile, peagi ühte pulma ning ka Sadamasalongi. Just viimase puhul tekkis poepidajal näiteks idee hoopis ühest asjast, mis lõpuks minu tehtuna tooteks ei saanudki. Selle asemel jõudsid sinna aga hoopis tavapärastele vihikutele lisaks pisikesed kalad. Mulle endale hakkasid need niivõrd sümpatiseerima, et mängisin Mirdi toas mitmelgi pool nende kasutamisvõimalustega. Ja miks ei võiks seda teha ükskõik, millise teise pisimänguasjaga. Kui seda saab kasutada pihuloomana, sobib see kindlasti riputada voodikarussellile, nööri külge seinale või kuskile konksu otsa.


Sadamasalongi (ja üldse Ida-Virumaale) tasuks aga kindlasti kõigil sel suvel minna, kas või ainuüksi seepärast, et on merekultuuriaasta. Aga kindlasti leiab sealt miskit põnevat kaasagi tuua. Meiega tulid koju näiteks minimalistlikult geniaalsed eesti muinasjuttude teemalised postkaardid. Ja nagu Sadamasalongi kohalikud teavad rääkida, siis tasub minna ka Narva Uuskasutuskeskusesse ning Jõhvi kaltsukatesse, sest sealt leiab kindlasti hoopis teistsuguseid väärt leide, mille otsa näiteks Tallinnas ei satu.
 

Mis puutub aga kokkusattumustesse, siis üks selline sai täna veel minu jaoks alguse ning loodetavasti saan sellest teile kõnelda pikemalt juba mõnel teisel korral. Nüüd aga lähen otsin üles midagi, millest miskit uut teha, sest ühe meisterduse idee kukkus mul haledasti läbi, kui lihvija otsustas lihtsalt otsad anda.
Pin It!

esmaspäev, 13. juuni 2016

aitäh!

Ma olen täna vist sadamiljon korda mõelnud, kui väga ma tahan tulla siia midagi ütlema, aga iga pähe tulev asi näib olevat nii vähe väärt. Seepärast võtan appi selle ühe ja ainsa sõna, aitähi, mida pole kunagi liiast öelda. Aitäh, et te siin lugemas käite, ka siis, kui ma looderdan juba viimased viis kuud! Aitäh, et nii mõnigi teist võtab vaevaks kas või paar sõna tagasisidet anda! Aitäh teile, kes te olete mulle kirjutanud, et abi paluda või midagi küsida ja seejärel jaganud ideid, mis on alati suureks inspiratsiooniks! Aitäh, et te olete rahul sellega, et ma toodan vaid asju, mida mul endal väja läheb ega kostita teid eriliste geniaalsustega! Aitäh selle meeldiva tulemuse eest, mis teie hääled kokku tegid Eesti Blogiauhindade jagamisel! Ja aitäh teile kõigile, kes te hääletasite ka kõikide teiste meisterdajate poolt! Just need teised kaasblogijad (mis siis, et neist sel aastal häbiväärselt vähesed end üles andsid) on minu siin jätkuva toimetamise suurteks innustajateks.

Minu laupäev möödus samaaegses vihma nautimises ning selle lõpu ootuses. Olin eelnevalt saanud end alateadlikult premeerida ühe oma lemmiktegevusega - kaevates maapõuest välja aardeid (loe: vanu koore- ja majoneesipurke ning vanarauda). Ja kui ma auhindade jagamisest otseülekannet vaatasin, tundsin, et oleksin pidanud siiski vist olema seal kohal, et mitte jätta muljet nagu mul oleks sellest tunnustusest ükskõik.
Aga ma olen kord juba üks kohutavalt kehv kiituse vastuvõtja - tunnen end neil hetkedel kohmetult ja liigse tähelepanuga. Sageli tõmban siis oma muidu valjuhäälse suu kummaliseks naeratavaks kriipsuks, mis peaks väljendama tänutunnet ja samas pakkuma mulle võimalust jääda soliidselt vait. Tegelikkuses pole see aga kuigi kena vaatepilt, aga mõtlesin, et miski muu ei sobiks siia lõppu rohkem kui just minu selline nägu. Ilmselt üks ausamaid ja vahetumaid jäädvustusi, mis te siin minust kunagi näha võite - parajalt kentsakas ning kui vähegi annaks suu lahti kangutada, kõlaks sealt üks järjekordne "Aitäh!"


Pin It!