teisipäev, 13. september 2016

kingiloos: minuga koos töötuppa



Kas teil on ka nii, et mingil kindlal ajal aastas hakkab aju rohkem tööle ja näpud enam sügelema millegi tegemise järele? Minul on kindlasti selleks ajaks sügis, mil kõik ümbruses tundub korraga inspireeriv, samal ajal tahaks teha miljoneid asju, põnevus käib kannul (või mina tema omal). Nii ma siin siis avastan, et pole üldsegi juttu teinud ju sellest, mida ma tänu teile saadud tiitlile veel lisaks blogiauhindade jagamisel sain. Ja ega see pole niisama jutt, sest mul on hea meel, et üks teist saab sellest kõigest samuti osa!

Nagu te aru olete saanud, siis ma pole siin mingi eriline toodete, teenuste või kohtade tutvustaja kunagi olnud (kui välja jätta ilmselt erinevad teiseringipoed, mille geniaalseid leide meisterduste sees lihtsalt peab aeg-ajalt mainima). Õnneks aitavad fotod siinkohal hädast välja, sest ma arvan, et ma ei suudaks ainult sõnadega kunagi anda edasi seda, mida käsitööna valminud esemed pakuvad.


Uudishimulikumad on saanud ilmselt mujalt lugeda, et DIY-kategoorias pani auhinna välja Annie Ene Design Studio, kus luuakse muinasjutulisi tulemusi villa, siidi ja linase abil. Nii pistsid (kingi)kotist pea välja koheselt ühed soojad sussid (ma ei tea, kas see on vanadusest või millest, aga mu varbad ongi hakanud külmakartlikeks!) ja üks põnev personaalkoolitus.

Käsi südamel - ilma teie kommentaaride, lugemiste ja julgustamiseta ma ilmselt seda blogi siin nii avalikult ei peaks. Rääkimata mingite tiitlite saamisest, mis mulle hoolimata enda ülesseadmisest suure üllatusena tulevad. Nii ma tunnengi, et seda auhinda vääriksite hoopis teie kõik! Ja mul on väga hea meel, et samal arvamusel on ka kingitusetegijad, kes on lubanud mul võtta endaga koos töötuppa keegi teist kaasa.

Kuna mul on kohe-kohe sünnipäev, siis tundub loosi praegune ajastamine just see kõige parem idee olevat. Ja teadagi - uute oskuste saamisest ning enesearendamisest peaks ikka sügisel juttu tegema. Seega kuulutangi välja loosi, millega üks teist võidab võimaluse minuga koos (siidimaali või märgviltimise) koolitusel osalemiseks ning lisaks vilditud liblikatega koti, mis esimesel pildil näha. Selleks pole vaja teha muud, kui:

Koolituse valik sõltub võitja vastusest. Ja ärge muretsege, kui arvate, et olete välismaal ning ei saa seetõttu töötoas (mis toimub Tallinna lähedal Tabasalus) osaleda - selle toimumise aja saab samuti valida sobivuse järgi, kas või järgmisesse aastasse!

Osaleda saab kuni septembrikuu lõpuni, õnneliku võitja loosin ma välja 01.10.2016.

Mina aga lükkan varbad oma soojadesse sussidesse ning viskan jalad seinale - enne sügisest tegutsemislaviini on vaja ka korraks puhata!



Pin It!

esmaspäev, 5. september 2016

ideid pulma-aastapäeva tähistamiseks.

Vaatan imetlusega oma vanavanemaid, kes on juba 55 aastat abielus olnud ja mõtlen, et tegelikult on see noorena abiellumine ikka üks tore asi küll. Abieluaastate loendamine tundub ikka palju tõsisem ja ägedam kui aja arvestamine esimesest kohtumisest, suudlusest või mõnest muust kokkuleppelisest märgist. Lisaks ühisele perenimele on ju hea, kui keegi sind abikaasaks kutsub või pärast aastakümneid koosoldud aega kaaslase vimkade peale ohata: "Kuule, papi, kas ma pean sust veel vanast peast lahutama hakkama!?" (Mitte, et ma kavatseks Atsi kunagi papiks kutsuda, aga mine sa tea.)

No ja siis ma vaatan uuesti oma vanavanemaid ja mõtlen, et mingil hetkel ei ole abielu ainult kahe inimese vaheline asi - see muutub oluliseks ka lähedastele, kes seavad seda eeskujuks, elavad kaasa ja tahaks ümmarguste numbrite täitudes omalt poolt midagi korraldada. Või nii on vähemalt meie peres. Ühe meeldejääva päeva puhul on aga olulised üllatused, nii kogu asja varjatult korraldamine kui väiksemate jagatud tegevuste salajas planeerimine. Põnevust peab jätkuma ikka kõikidele asjaosalistele.


Igasuguse organiseerimise teeb palju lihtsamaks see, kui sul on kindel teema. Nii on lihtsam valida sobivaid tegevusi, kaunistada ümbrust, aga ka loobuda mõnest asjast, kui see ikka päriselt asjakohane ei ole ning tegelikult on vajaminevaid osasid juba piisavalt. Meie teemavalik sai alguse ideest sõita saarele. Ja kui merele, siis triibud, purjed, kivid ja nöörid. Ja kui saarele, siis piknik oma täies hiilguses.

Kuidas aga hoida asja vaka all, aga samal ajal veenduda, et päevakangelased ise midagi ei planeeriks? Meie kasutasime selleks ideed saata kutse lemmikloomale. Kuna minu vanavanemate ükski päev ei möödu neljajalgse sõbrata, siis tundus paslik seeläbi anda infot edasi. Pealmisele küljele sai pandud üks vana teemakohane pilt asjaosalistest ja tagumisel küljel lisaks päeva ja kellaaja osas antud veidi vihjeid ka sobiva riietuse ja vajaliku meelestatuse kohta (nt koerale sobilikke soovitusi lugeda eelnevalt läbi Smuuli "Meremees Murka", osavõtu kinnituseks haugatada kolm korda või kasutada mõnda laulusalmi, millega öelda, et reisusihiks ei ole tepsmitte Rotterdam). Ja kuigi tänapäeval on peaagu kõigil kodus arvutid, kust teave kätte saada, siis postiga saatmine teeb ettevõtmise hoopis rohkem pidulikuks.


Väljasõitude puhul tundub mulle, et tegelikult ei peakski palju ette mõtlema, sest koos kuskile minek, ümbritsev loodus ja muu sinna juurde kuuluv täidavad justkui iseenesest kogu aja piisavalt meeleolukalt. Kui aga tahta miskit siiski lisada, siis taas ei saa ma üle ega ümber teemakohastest tegevustest. Olgu selleks teemaks siis näiteks meresõit ja sellest tulenevalt pudeliposti teelepanek. Mulle tunduvad need lood, kus keegi leiab kellegi erilisel hetkel postitatud kirja aastakümnete pärast, alati romantilised ja paras ports romantikat on kindlasti see, mis ühe pulma-aastapäeva juurde ka kuulub. Mäletan, kui minu vanaema vanemate kodu hakati lammutama ja selle käigus tuli ühe juurdeehituse nurgast välja aastakümneid tagasi sinna pandud kiri, mis jutustas toonasest hetkeolukorrast ja sellest, kuidas mu vanavanaisa oma väimehega (minu vanaisaga) olid selle ehitanud. Ka pisikene üllatuslik kirjake, olgu see vaid inimeste ja kuupäeva dateerimine, on tore meenutus ja mis kõige olulisem - kui selle leiab keegi, kes seda peab samuti oluliseks. Kui see juhtub leidma tänapäeva avatud maailmas läbi interneti oma postitaja, on kindlasti meeldiv, aga samavõrd on meeldiv teadmine, kui kuskil saab kellegi päev juurde elevust, sest ta on leidnud pudeliposti.


Pulma-aastapäeva puhul on aga asjakohased ka kõikvõimalikud mängud, mida tehakse ka pulmapäeval. Kui paar on juba aastakümneid koos olnud, siis ehk on nad pidanud ennast proovile panema oma pulmas erinevate katsumiste osas, mis külarahvas teele üles seab, kuid selle eest pole pidanud endid testima mõnel tänapäevasemal moel. Niisiis võiks siinkohal olla inspiratsiooniks nii kaasaegsed pulmad kui ka näiteks traditsioonilised kombed (mille kohta saab kõige kergema vaevaga lugeda Ülo Tedre "Pulmasõnastikust"). Meile tundus hea mõte esitada vanavanematele küsimusi moel, mida olen kohanud viimastes pulmades - siis istuvad reeglina pruut ja peigmees seljad vastamisi, kummalgi ühes käes enda ja teises abikaasa king ning vastavad mingitele küsimustele, mis aitavad selgitada kes- mida-teeb. Pulmakülalistel enamasti naeru kui palju! Tegelikult peaks ütlema, et veel rohkem on nalja siis, kui nendele küsimustele vastavad inimesed, kes abielus olnud juba üle poole sajandi. Ja selleks ei ole vaja neid isegi seljad vastamisi enam istuma panna ega jalanõusid kätte laduda. Kuigi nad ei pruugi enam mäletada, kes suudles esimesena või mainis enne abielu, siis teavad nad vägagi hästi, keda peab rohkem poputama haige olles või kes eksiks võõras kohas suurema tõenäosusega ära - eks ikka abikaasa! (Mõningaid mõtteid, mida küsida, saab allalaadida SIIT.)


Tegelikult on head igasugused küsimused, mis aitavad sellistel tähtpäevadel ajas tagasi vaadata. Võib-olla mõnes peres ei räägita väga tutvumislugusid või pole osatud selle vastu seni huvi tunda. Vahel on vaja ka abielupaari argirutiinist välja sikutada ning panna neid hoopis rääkima ja vaatama, kas nad teavad üksteise kohta piisavalt. Kui paar on aastate jooksul ikka tublisti kodu korras hoidnud, kas nad ka seda teavad, millist tööd kaasa enim ei salli? Kui üks osapooltest armastab kangesti näiteks lotot mängida, kas teine teab, millest ta võidu korral unistab? Või kui tihti üksteisele öeldakse, milles teine tema arvates parim on või mis omadus tema juures enim meeldib? Lisaks on seda südantsoojendav kuulda ka lähedastel.

No ja kui paar on esitanud oma versiooni tutvumisloost või elukäigust, võib seda teha ka uuesti veidi teises võtmes ja üheskoos. Mäletan, kuidas lapsepõlves oli sünnipäevadel popp mängida mingit juhuslike sõnade ütlemise mängu (mille tavaliselt oli ettevalmistanud sünnipäevalapse ema) ning kus siis sõnad asetusid teksti sisse ja moodustasid hirmnaljaka versiooni. Eesti keeles tuleb sellistes mängudes aga reeglina käänata sobivalt sõnalõppe ning kui väga vaja, vahetada pakutud sõnade järjekorda.
(SIIN on täitmiseks versioon abieluvande jaoks ja SIIN ühise loo jutustamiseks).

Üldiselt on aga nii, et eks iga tähtpäev ole seda tähistatavate inimeste nägu. See, mis sobib ühele, ei pruugi näiteks nalja valmistada teisele. Küll aga on selge, et meie perele sobib meri ja parajas koguses naeru ning südamlikkust - olgu nende ajendiks siis mängud või päev ise.
Pin It!

esmaspäev, 18. juuli 2016

tee ise: vanast sahtlist raamatute või taimede hoidja

Pole mingi uudis, et enne asjadest lõplikult loobumist kaalun ma sada korda, et ehk saaks sellest miskit uut meisterdada. Lisaks aga oma kraami alles hoidmisele potentsiaalsete tuleviku ideede pähe on mul ka suur armastus muu hea kraami kokku korjamise osas teiseringipoodidest ja...no kas või prügimäelt. Nii olen ma Moostes asuvast Taaskasutuskojast tassinud koju ühe lõputult sügavate sahtlitega kummuti, vana metallkorvi ja ühe öökapi. Viimasega läks küll veidi õnnetult, sest minu tegevusetuse tõttu jäi see erinevate inimeste kätte paariks aastaks hoiule. See aga tähendas, et kui me üks kord kokku saime, oli ta üpris lagunemisohtlik. Muidugi sain ma pere meesliikmetelt seepeale peapesu, et jälle suure visiooniga igasugust rämpsu kokku korjan. Aga õigustusi mul jagub!


Ja tõepoolest, sest vähemalt sahtlist sai juba asja. Kuigi ka see teekond oli käänuline, sest vahepeal jõudis üks lihvija otsad anda, meisterdus rändas vähemalt kolme koha vahet ning hoolimata kõigest olid vanaisa ja Ats sunnitud mind oma kuldsete kätega aitama. Valmis ta aga sai ja mitme otstarbega on ka, nii et aitab vadistamisest!


Vaja läheb: vana sahtlit, prussi (nelja jala lõikamiseks, minul oli suuruses 50 x 50 mm), nurgikut või joonlauda, pliiatsit, saagi, kaheksat puidukruvi, trelli, värvi, pintslit, mööblivilti ja vajadusel kuumapuhurit, pahtlilabidat, lihvijat, tahvlinätsu


Kui kasutad vana värvitud sahtlit, mille väljanägemine pole enam sobivalt esinduslik, siis võta kuumapuhuri ja pahtlilabida abil sellelt vana kate maha. Edasi lihvi sahtli pind siledaks. Lõika prussist välja soovitud pikkusega neli juppi ning lihvi ka need üle. NIPP 1: Enamike sahtlite põhjaks on tavaliselt kasutatud vineeri või saepuruplaati. Nende külge on aga väga raske kinnitada jalgu, mistõttu soovitan lõigata jalgadest välja nö hambad. Selle tarvis mõõda ära sahtli kõrgus ning tõmba sama kaugele iga jala otsast kriips. Tee sama jala kolmele kõrvutisele küljele.


Edasi vea joonistatud külgedest äärmistel keskelt kriipsud ka jala tipu suunas nii, et need jookseksid pealmises otsas kokku. Nüüd sae tehtud joonte põhjal välja hambad.


Värvi soovi korral üle nii sahtel kui jalad. NIPP 2: Kui tahad, et värvi alt kumaks läbi puidu süü, siis ei pea kasutama alati peitsi või puidukaitsevahendit - sama tulemuse saavutamiseks võid võtta näiteks vesialuselise värvi ning seda veega lahjendada. Edasi tee trelliga iga jala välja lõigatud osasse kaks eelauku (pinnale, mitte läbi), et hiljem oleks lihtsam kruvisid sügavamale puurida. Aseta seejärel jalad sahtli külge nii, et sahtel  mahuks välja saetud osasse ning toetuks kohale, kust hakkab terve läbimõõduga jalg.


Kui puurimine rikkus värvitud pinda, kanna väikese pintsliga peale parandusvärv. Võid kasutada sama, mida enne, aga sobivad ka akrüülid ja markerid, sest nende abil saab samasse tooni maalida ka kruvid. NIPP 3: Vanade sahtlite puhul juhtub, et puidu sees on täkked ja avad, mida ei saa lihvimisega parandada. Selle asemel, et pinda pahteldada, võib aukudesse panna sobivat värvi tahvlinätsu. Nii ei kraabi praod silma ning soovi korral saab neid ka kergesti uuesti eemaldada. Viimaks pane jalgade alla mööblivilti ning hakka aga nuputama, kus hoidja kasutust leiab.


Meil maandus see Mirdi toas, et oleks hea enne magamaminekut lektüüri valida. Aga tõepoolest, variante, kus säärast mööblieset hoida ja mille jaoks kasutada, on palju: öökapi asemel, toalillede või maitsetaimede hoidjana, väikese diivanilauana, lasteraamatute jaoks, esikus asjade asetamiseks...



Pin It!

pühapäev, 10. juuli 2016

tee ise: saapast kott

Kui ma mainisin eile telefonis oma emmele, et lõpetasin just saapast koti õmblemise, hakkas ta naerma ning ütles, et ei olekski minust muud oodanud. Ma tean, et see võib esmapilgul tunduda kentsakas, et hoian alles isegi vanad katkised saapad, mida kanda ei saa, sest...no ehk läheb kunagi vaja. Reeglina lähebki, mis siis, et võib-olla alles paari aasta pärast. 



Igatahes oli ainsate talvesaabaste kasti mahutamine ainuõige otsus. Muidugi ma algul lootsin, et ehk nende kannad ei ole ikka nii katki, aga siis meenus mulle kellegi öeldud lause, et inimeste väljanägemist ning enda eest hoolitsemist tasub hinnata jalatsitest, ja mul hakkas kergelt öeldes piinlik. Ma olen tõsimeeli see inimene, kes soetab häbiväärselt vähe jalanõusid ning need siis räbalaks kannab. Korralikud täiskasvanud vist nii ei tee? Niisiis tundus saabastele (või vähemalt ühele) uue vormi andmine ainus pääsetee, kuidas sundida ennast kaunemaid jalavarje hankima. Ja seni kuni tuleb käia paljajalu, on mul vähemasti Mirdiga õues mängimas käimiseks kott kaasa võtta!


Vaja läheb: vana saabast, kääre, nõela, niiti, õmblusmasinat, kotisanga (või vööd ja kinniteid)


Veendu, et saapalukk on kinnises asendis ning lõika saapasäärest sobiva suurusega tükk. Kui selle küljes on mõni vahekiil, siis haruta see lahti ning lõika samast kohast tükk pooleks. Kui vahekiilu pole, murra väljalõigatud tükk pooleks luku kohast ning lõika teisest murdepunktist pooleks. Ole ettevaatlik, et lukk ei hakkaks lõigatud servast lahti jooksma. Edasiseks on kaks valikut - jätta voodriks saapasiseküljel asuv või teha ise uus. Mina otsustasin viimase kasuks. Selleks haruta kogu vooder naha küljest lahti (aga mitte luku küljest).


Lõika vooder küljest ära, jättes u 1,5 cm laiused ribad luku külgedele. Murra nahk nii suureks tükiks kui peaks tulema kott ning mõõda ja lõika välja selle järgi sama suur tükk (+ ärakeeramisvaru kummastki servast u 1 cm) voodrikangast. Mina kasutasin voodriks vana linikut, mille pikkus oli sobiv täpselt servast serva. Sellisel juhul ei pea voodri servi hiljem keerama ning varu lõikamisel arvestama.


Traagelda vooder luku äärde jäetud saapavoodri juppide külge nii, et pahemad pooled vastamisi ja õmble need masinaga kinni.


Lõika saapast veel kaks väikest nahajuppi. Murra kumbi pooleks ning õmble omavahel kinni ning seejärel koti tagumisele küljele suunaga aas ülespoole. Siinkohal on hea tunda oma õmblusmasinat. Mina oleksin ideaalis õmmelnud jupid kahekordsena kotikanga külge, kuid minu masin ei soostu õmblema rohkemat kui kahekordne nahk. Edasi õmble omavahel kokku voodrikanga servad.


Paota veidi lukku ning urgitse vooder sealt osaliselt välja - nii ei jää see edasistel õmblemistel ette. Õmble paremad pooled vastamisi kott kokku sealt, kus asus enne saapal vahekiil või eelnevalt pooleks lõigatud osa. Seejärel õmble kokku ka see külg, mille poolt sa nahatüki saapa küljest ära lõikasid. Õmble ka üle luku lahtise otsa.


Nüüd keera kott õigetpidi. Et lõpptulemus jääks kenam, siis soovitan õmmelda lahtine külg kokku käsitsi. Ilmselt on naha servas augud, kuhu enne kinnitus saapavooder ning mida on hea kasutada pisteteks - nõel jookseb kergemini läbi. Viimaks kinnita aasade külge mõne koti rihm või tee püksivööst see endale ise. Selleks pane vöö suletud asendisse, lõika pandla vastast pooleks ning õmble kummassegi otsa aasad, mille külge panna kinnitused.

 

Muidugi võiks samasuguse koti teha millestki muust, aga see poleks üldsegi nii lõbus. Ja olgem ausad, luku õmblemine naha külge on samuti üks kontimurdev töö mõne masina jaoks. Vanade kasutuskõlbmatute saabaste puhul kipuvad aga sääreosad olema veel piisavalt esindusliku välimusega, mistõttu oleks materjali minema viskamine lihtsalt väärt kraami raiskamine. Kotiks tehes saab aga lihtsa vaevaga endale koha, kuhu korraks väljas käies või rattaga poodi sõites torgata telefon, võtmed ja raha.

Mida mõnusat te vanadest saabastest teinud olete? Mul siin üks veel seisab otstarbeta...

Pin It!