muutus.

Nagu naha, pole ma ammu siia kirjutanud. Viimased kulastused Rosariost ja Cordobast ootavad oma jarge. Saabusin tana imeilusasse Saltasse, kus on teine korgus, teine ohk, teistsugused inimesed. Parast moningast vales suunas kondimist bussijaamast, otsustasin votta takso ning soita hostelisse, mida Irene mulle Rosarios olles soovitas. Tema uks tuttav peab seda. Juba valjast oli koht monus, raakimata pildist, mis avanes vahekoridoris labi klaasukse. Koputasin - ei midagi. Helistasin uksekella - ei midagi. Helistasin numbril, mille Irene mulle andis - ikka mitte midagi. Motlesin, et kuna koht on nii meeldiv, siis tasub see ootamist ara. Istusin pool tundi ukse taga, kui tuli kolmapaevane tootaja, kes lopuks meid molemaid sisse aitas. Hostelis on mitut sorti toad. Uhika moodi ruumid maksavad 45 pesot oo ja uksinda ruumid 85 pesot oo. Kuna hostelis on aga ainult peale minu veel viis kutti, siis pohimotteliselt magan omaette kaheksa voodiga toas.

Olin oisest soidust nii vasinud, et tahtsin kiiresti minna pessu. Panin oma asjad kotis ilusti ning lapaka peitsin ka koti sisse ara. Kaekoti otsustasin nii igaks juhuks endaga votta. Hea, et otsustasin, sest nuud on lood nii, et mul pole pohimotteliselt mitte midagi - riideid (valjaarvatud, need, mis enne voodile tostsin), lapakat, laadijaid, raamatuid, kingi, kingitusi, ehteid....

Oh, elu on kummaline. Veel eile lugesin oma markmeid reisist ja vaatasin, et kirja oli saanud ka "oppida reisil inimesi usaldama". Ma ei tea, milleks see koik hea veel on, eks nais. Eks nais ka milline mu toeliselt spontaanne reis edasi valja naeb. Puuan olla roomus ning leidlik. Isegi ilm hoiab mind tana (vastupidiselt eile saadud paikesepoletusele) - on pohjamaiselt tormised tuuled. Kui vaid oleks nuud need kaks kampsunit ka sealt kotist selga panna!